neljapäev, 21. november 2013
teisipäev, 19. november 2013
Surfers Paradise
Surfers Paradise-
Hetke seisuga minu kodulinn. Ammune unistus, DONE!
Esmaspäeval (11.11)pakkisime (endiselt reisukaaslane André, aga mitte enam kauaks) asjad autosse ja hakkasime Mooloolah Valleyst (Sunshine Coast) Surfers Paradisi (Gold Coast) sõitma. Kõlab kaunilt kas pole?!!
Sõit kestis kuskil 2 tundi ja selle aja jooksul läbisime meie endise kodulinna Brisbane'i. Sõitsime rahulikult mööda kiirteed kui äkki tabas meid äratundmise hetk...möödusime oma endisest töökohast, parkimisplats oli valmis, meie kootud võrgud üle kõige. VINGE! Märk on maha jäetud :D hahahha, tegelt on nii, et teiste jaoks on suht suva mis see on, aga meie jaoks oli see nii hea tunne.
Jõudsime Surfersisse ja checkisime sisse hostelisse....minu esimene kogemus linna hostelis, sest kogu aeg on meil kuidagi vedanud, et ei ole pidanud jagama tuba 14 inimesega. JAH!? 14 inimest ja üks vannituba...võite ette kujutada hommikuid ja õhtuid. Kuna aga tööd polnud nagunii, siis väga vahet polnud. Kõige enam häiris see, et 5-e öö jooksul ei saanud ma kordagi normaalselt magada. Nimelt käib hostelistes pidu 24/7...hommikul on pohmelus ja kuskil 6-7 läheb joomaks...ja nii igal õhtul. Mina nii ei jaksa ja oleks tahtnud magada, aga mis teha kui teised nii ei mõelnud. Samas ei hoolinud ka magajatest. Kuigi meid oli alati rohkem aga kaks purjus inimest suudavad kõiki 12-st ärkvel hoida kasvõi terve öö!
Muidu oli hostelis väga kift. 100 inimest elas seal...kui olid juba 2 päeva, siis olid kohalikud elanikud (kes elanud nädal-kaks-kuu) samas hostelis, juba sõbrad. Samas oli veider näha iga päev uusi nägusid. Ja samas head aega öelda ka. Kuna aga aeg jäi inimestega tutvumiseks lühikeseks, siis nagu päris päris sõpru ei tekkinud.
Teisipäeval otsustasin, et täna leian töö. Võtsin oma 5-s CV-d kaasa, lõin end ülesse ja läksin tööd otsima. Ütlesin teistele ka hostelis ja nägin kuidas nad suht minu üle naersid...ise mõtlesin, et loodan, et näkkab ja siis saan mina muiata. Kuna sel päeval sadas vihma, siis võtsin oma keebi ja keebihoidja(André) kaasa. Mõlemast oli palju kasu...ma pole väga harjunud ei vastustega, kuid André ikka sundis mind edasi minema. Nimelt sain teisest kohast vastuseks EI ja mõtlesin, et kõrvalolev pubi/kohvik ei taha mind ka. Aga kui ikka keegi julgustab, siis tuleb minna...ei saa ju argpüks olla :D NÄKKAS! Margo (vend) ütles, et igal juhul pean saama manageri jutule, siis on lootust, küsisin siis manageri...baaridaam polnud just väga sõbralik ja ütles, et manager on busy. Mina selle peale, et pole hullu, mul on aega küll. Siis aga läks ta taha ruumi ja juba oligi manager minu juures...uskumatu! :D
Valetasin (ma vihkasin seda), et olen olnud ennem ettekandja väga mitmes kohas, mis on täielik vale. Hea, et pikka nina ette ei kasvanud :D Aga näed, paar nalja manageriga, kes, tuli välja, et on omanik, ja juba järgmine päev sain proovima minna. Pärast astusin sisse vist kõige kallimasse hotelli baari ja andsin veel sinna ka oma CV ning rohkem ei jaganudki. Kolm tükki :D
Proovipäev läks kiirelt, 1,5 tundi ja vsjo. Kutsusid tagasi pühapäeval. Kõik läks kenasti, meeldisin ülemusele ja sain tööle :)
elu hakkab toredaks muutuma :)
Hetke seisuga minu kodulinn. Ammune unistus, DONE!
Esmaspäeval (11.11)pakkisime (endiselt reisukaaslane André, aga mitte enam kauaks) asjad autosse ja hakkasime Mooloolah Valleyst (Sunshine Coast) Surfers Paradisi (Gold Coast) sõitma. Kõlab kaunilt kas pole?!!
Sõit kestis kuskil 2 tundi ja selle aja jooksul läbisime meie endise kodulinna Brisbane'i. Sõitsime rahulikult mööda kiirteed kui äkki tabas meid äratundmise hetk...möödusime oma endisest töökohast, parkimisplats oli valmis, meie kootud võrgud üle kõige. VINGE! Märk on maha jäetud :D hahahha, tegelt on nii, et teiste jaoks on suht suva mis see on, aga meie jaoks oli see nii hea tunne.
Jõudsime Surfersisse ja checkisime sisse hostelisse....minu esimene kogemus linna hostelis, sest kogu aeg on meil kuidagi vedanud, et ei ole pidanud jagama tuba 14 inimesega. JAH!? 14 inimest ja üks vannituba...võite ette kujutada hommikuid ja õhtuid. Kuna aga tööd polnud nagunii, siis väga vahet polnud. Kõige enam häiris see, et 5-e öö jooksul ei saanud ma kordagi normaalselt magada. Nimelt käib hostelistes pidu 24/7...hommikul on pohmelus ja kuskil 6-7 läheb joomaks...ja nii igal õhtul. Mina nii ei jaksa ja oleks tahtnud magada, aga mis teha kui teised nii ei mõelnud. Samas ei hoolinud ka magajatest. Kuigi meid oli alati rohkem aga kaks purjus inimest suudavad kõiki 12-st ärkvel hoida kasvõi terve öö!
Muidu oli hostelis väga kift. 100 inimest elas seal...kui olid juba 2 päeva, siis olid kohalikud elanikud (kes elanud nädal-kaks-kuu) samas hostelis, juba sõbrad. Samas oli veider näha iga päev uusi nägusid. Ja samas head aega öelda ka. Kuna aga aeg jäi inimestega tutvumiseks lühikeseks, siis nagu päris päris sõpru ei tekkinud.
Teisipäeval otsustasin, et täna leian töö. Võtsin oma 5-s CV-d kaasa, lõin end ülesse ja läksin tööd otsima. Ütlesin teistele ka hostelis ja nägin kuidas nad suht minu üle naersid...ise mõtlesin, et loodan, et näkkab ja siis saan mina muiata. Kuna sel päeval sadas vihma, siis võtsin oma keebi ja keebihoidja(André) kaasa. Mõlemast oli palju kasu...ma pole väga harjunud ei vastustega, kuid André ikka sundis mind edasi minema. Nimelt sain teisest kohast vastuseks EI ja mõtlesin, et kõrvalolev pubi/kohvik ei taha mind ka. Aga kui ikka keegi julgustab, siis tuleb minna...ei saa ju argpüks olla :D NÄKKAS! Margo (vend) ütles, et igal juhul pean saama manageri jutule, siis on lootust, küsisin siis manageri...baaridaam polnud just väga sõbralik ja ütles, et manager on busy. Mina selle peale, et pole hullu, mul on aega küll. Siis aga läks ta taha ruumi ja juba oligi manager minu juures...uskumatu! :D
Valetasin (ma vihkasin seda), et olen olnud ennem ettekandja väga mitmes kohas, mis on täielik vale. Hea, et pikka nina ette ei kasvanud :D Aga näed, paar nalja manageriga, kes, tuli välja, et on omanik, ja juba järgmine päev sain proovima minna. Pärast astusin sisse vist kõige kallimasse hotelli baari ja andsin veel sinna ka oma CV ning rohkem ei jaganudki. Kolm tükki :D
Proovipäev läks kiirelt, 1,5 tundi ja vsjo. Kutsusid tagasi pühapäeval. Kõik läks kenasti, meeldisin ülemusele ja sain tööle :)
elu hakkab toredaks muutuma :)
pühapäev, 17. november 2013
Kõik on peapeal
Alustuseks vabandan, et pole juba üsna pikalt kirjutanud...asjad pole just kõige roosamad viimasel ajal olnud...aga sellest pisut hiljem
Niisiis.
Brisbane'st lahkusime juba kaks nädalat tagasi (täna on 17 nov) kuna töö sai seal otsa ja lubati, et saame puhata nädala ning siis järgmise projekti peale. Otsustasime sõita Mammule külla. Alguses oli plaan peatuda paar päeva aga siis olime lõpuks ikka nädala.
Ausside jaoks üks olulisemaid spordialasid on hobustevõidusõit. Sel puhul peatub aeg ja kogu riik(juttude kohaselt muidugi) jälgib telekast seda suurt sündmust. Kuna race toimus teisipäeval, siis meie Mammuga läksime seda vaatama. Naistekas! WIII. Kuna kleidikriis oli, siis hüppasin sekkarist läbi ja sain ühe kena kleidi hea hinnaga. See on siin nagu presidendi vastuvõtt. Ainult ma kujutan ette, et kostüümid maksavad rohkem. Põhiline asi, et peas oleks kübar/lilleseade. Kuna traditsioon on vana, siis ainult see on veel kehtima jäänud. Üritus kujutas endast ühte suurt napsi-tralli-pidu, kus enamuse publikust moodustasid purjus noorukid. Meie jõime šikilt šampust ja vist päeva lõpuks (kell 14 :D) olime üsna šnapsused. A no vähemalt ei näidanud me seda välja.
Vedasin esimest korda elus raha peale kihla. Panustasime hobusele ning oh ÜLLATUST, võitiski! :D panime 10 daala ja tagasi saime 65 daala...ega ise me muidugi sest aru ei saanud, sest võistlus tuli suurelt ekraanilt. Nimelt on selle ürituse nimi Melbourne Cup ja reaalne võistlus toimub Melbsis. Erinevatesse linnadesse on ekraanid üles seatud, nii et kui sa isegi koha peal ei viibi, siis nati saab ikka tunda, et oled koha peal.
Ennem veel oli meiel mega lahe nädalavahetus Rainbow Beachil. Kes on vähegi kursis, siis üks popimaid ja huvitavamaid kohti on Fraser Island, mis ühe reisuselli jaoks on- Must see! Kuna meil aega ei olnud tervet nädalat, siis läksime sinna randa, kust Fraseri tuurid hakkavad. Selleks pidi eraldi loa hankima ja kindlasti pidi olema neljarattaveoline auto. Aaronil see on õnneks olemas ja meil probleeme ei tekkinud, Kimasime umbes pool tundi metsa vahel küllaltki sügavas liivas ja siis juhtus see, mida kõik kardavad. Kuna rada on väga kitsas, siis kaks autot üksteisest mööda hästi ei pääse. Selleks oli ehitatud nö taskud, et peab kinni pidama ja siis teed emb-kummale andma. Üksi onu oma pojaga oli aga keset metsa, kus puudus igasugune kontaks välismaailmaga kinni jäänud. Meie olime esimene auto, kes peatus ja aitas kuid mis sa teed, kui inimestel mõitsust pole..nimelt oli onu endale hankinud küll suure džiibi AGA see ei olnud neljarattaveoline vaid see teine variant, et kõik rattad veavad, KUI VAJA, ehk selliste olude jaoks TÄIESTI kõlbmatu. Püüdsime aidata, aga auto oli nii sügavale vajunud, et ilma traktori abita ta sealt välja ei saanud. Õnneks juhtus tee olema piisavalt lai ja meie saime mööda. Retk jätkus.
Kõige hämmastavam on see, et Eestis autoga rannas sõitmine on kategooriliselt keelatud...siin aga vura kui palju tahad. Ainus asi, mida peab silmas pidama on tõus, sest kui sa satud valel ajal tulema, võid otsa ümber pöörata ja läbi off-road metsa tagasi kimada. Vesi tõuseb nii palju, et rannaribast ei jää midagi järgi. Meil vedas ja leidsime mõnusa koha telkimiseks. Mammu ja Aaron magasid auto katusel madratsi peal...lageda taeva alla :D eriti mõnus, aga mulle meeldis telgis ikka ka :) Järgmine päev läksime nagu maailma äärele...ülevalt mägedest kogunev liiv moodustas kõrbe. Õues oli 30 kraadi, liiv 40-50 kraadi...KUUUM. Kõrbe servalt võis näha kõige hingematvamat vaadet: helesinine ookean, kuni silmapiiri taha...järjekordselt oli tunne, et just selle pärast ma siia tulingi. Kuna aga pilte veel pole arvuis, siis järgmise postituse juures lisan need ka :)
Nüüd olen aga väsinud ja hakkan tudile jääma.
Jaadööd ning kalli-kalli-musi-musi.
Teie Maari
Niisiis.
Brisbane'st lahkusime juba kaks nädalat tagasi (täna on 17 nov) kuna töö sai seal otsa ja lubati, et saame puhata nädala ning siis järgmise projekti peale. Otsustasime sõita Mammule külla. Alguses oli plaan peatuda paar päeva aga siis olime lõpuks ikka nädala.
Ausside jaoks üks olulisemaid spordialasid on hobustevõidusõit. Sel puhul peatub aeg ja kogu riik(juttude kohaselt muidugi) jälgib telekast seda suurt sündmust. Kuna race toimus teisipäeval, siis meie Mammuga läksime seda vaatama. Naistekas! WIII. Kuna kleidikriis oli, siis hüppasin sekkarist läbi ja sain ühe kena kleidi hea hinnaga. See on siin nagu presidendi vastuvõtt. Ainult ma kujutan ette, et kostüümid maksavad rohkem. Põhiline asi, et peas oleks kübar/lilleseade. Kuna traditsioon on vana, siis ainult see on veel kehtima jäänud. Üritus kujutas endast ühte suurt napsi-tralli-pidu, kus enamuse publikust moodustasid purjus noorukid. Meie jõime šikilt šampust ja vist päeva lõpuks (kell 14 :D) olime üsna šnapsused. A no vähemalt ei näidanud me seda välja.
Vedasin esimest korda elus raha peale kihla. Panustasime hobusele ning oh ÜLLATUST, võitiski! :D panime 10 daala ja tagasi saime 65 daala...ega ise me muidugi sest aru ei saanud, sest võistlus tuli suurelt ekraanilt. Nimelt on selle ürituse nimi Melbourne Cup ja reaalne võistlus toimub Melbsis. Erinevatesse linnadesse on ekraanid üles seatud, nii et kui sa isegi koha peal ei viibi, siis nati saab ikka tunda, et oled koha peal.
Selle sama "puhkenädala" jooksul saabus teade, et uue projekti juures läks midagi valesti ja kuna meie oleme lisaabijõud, siis meie teeneid enam ei vajata...suht hull ikka küll, sellega ei osanud me arvestada. Kõik oli sassis. Nimelt meie Andréga enam koos ei ole...üsna lühike ja sitt jutt ja sellel teemal pikemalt ei taha peatuda.
Igatahes, oli vaja uus plaan välja mõelda. Kuna mu unistus on olnud kogu aeg Surfersis Paradisi tulla, siis mõeldud-tehtud. Järgmine peatus: PARADIIS.Ennem veel oli meiel mega lahe nädalavahetus Rainbow Beachil. Kes on vähegi kursis, siis üks popimaid ja huvitavamaid kohti on Fraser Island, mis ühe reisuselli jaoks on- Must see! Kuna meil aega ei olnud tervet nädalat, siis läksime sinna randa, kust Fraseri tuurid hakkavad. Selleks pidi eraldi loa hankima ja kindlasti pidi olema neljarattaveoline auto. Aaronil see on õnneks olemas ja meil probleeme ei tekkinud, Kimasime umbes pool tundi metsa vahel küllaltki sügavas liivas ja siis juhtus see, mida kõik kardavad. Kuna rada on väga kitsas, siis kaks autot üksteisest mööda hästi ei pääse. Selleks oli ehitatud nö taskud, et peab kinni pidama ja siis teed emb-kummale andma. Üksi onu oma pojaga oli aga keset metsa, kus puudus igasugune kontaks välismaailmaga kinni jäänud. Meie olime esimene auto, kes peatus ja aitas kuid mis sa teed, kui inimestel mõitsust pole..nimelt oli onu endale hankinud küll suure džiibi AGA see ei olnud neljarattaveoline vaid see teine variant, et kõik rattad veavad, KUI VAJA, ehk selliste olude jaoks TÄIESTI kõlbmatu. Püüdsime aidata, aga auto oli nii sügavale vajunud, et ilma traktori abita ta sealt välja ei saanud. Õnneks juhtus tee olema piisavalt lai ja meie saime mööda. Retk jätkus.
Kõige hämmastavam on see, et Eestis autoga rannas sõitmine on kategooriliselt keelatud...siin aga vura kui palju tahad. Ainus asi, mida peab silmas pidama on tõus, sest kui sa satud valel ajal tulema, võid otsa ümber pöörata ja läbi off-road metsa tagasi kimada. Vesi tõuseb nii palju, et rannaribast ei jää midagi järgi. Meil vedas ja leidsime mõnusa koha telkimiseks. Mammu ja Aaron magasid auto katusel madratsi peal...lageda taeva alla :D eriti mõnus, aga mulle meeldis telgis ikka ka :) Järgmine päev läksime nagu maailma äärele...ülevalt mägedest kogunev liiv moodustas kõrbe. Õues oli 30 kraadi, liiv 40-50 kraadi...KUUUM. Kõrbe servalt võis näha kõige hingematvamat vaadet: helesinine ookean, kuni silmapiiri taha...järjekordselt oli tunne, et just selle pärast ma siia tulingi. Kuna aga pilte veel pole arvuis, siis järgmise postituse juures lisan need ka :)
Nüüd olen aga väsinud ja hakkan tudile jääma.
Jaadööd ning kalli-kalli-musi-musi.
Teie Maari
Tellimine:
Postitused (Atom)