Vahepeal olen paar asja maha kriipsutanud oma Bucket listist. Ühel vabal päeval helistas üks prantslanna, Leila, kellega me koos töötame, et kuule, kas sa tahaks meiga paddle boardima tulla. Alguses mõtlesin, et misasja, tundub üsna jama aga kuna midagi teha polnud nagunii, siis miks mitte!
Korjasid mind peale ja läksimegi. Paddleboard on selline suur surfilaud, mis on väga kerge kuid kannab väga hästi veel. Selle peal peab püsti seisma ja ühe aeruga ennast edasi tõmbama. Alustasime kanali äärest ning suundusime ookeani...not a good idea. Niipea kui saime lainetesse siis mitte ükski meist ei suutnud püsti jääda. Sulps ümber ja katsu siis seda hiiglast ümber pöörata :D Mul oli veel veepudel ja pluus kaasas. Need hulpisid lainetes, aga kuna mõlemad asjad olid mulle kallid, siis ikka läksin päästeoperatsioonile. Selleks hetkeks oli mu laud tagurpidi ja käes 3 asja...aer ju ka! kuidagi susserdades sain tagasi ikka peale ja siis ei olnud hoovus ja lained enam ka nii kurjad mu vastu. Hiljem hüppasime läbi bottle shopist ja siis peesitasime rannal. Mingisugused filmivõtted olid parasjagu käsil ning posid ei tohtinud vees ujuda. Mingisugune merineitsifilm :D Tere tulemast Austraaliasse!
Siis olin pikalt tööl.
André vend Ronni saabus 5 päeva tagasi. Oli tore üle pika aja näha jälle kedagi, keda tean ka rohkem kui 5 kuud. Temaga käisime Bribane'is Southbankil ja niisama linnas. Järgmine päev kinos Robocopi vaatamas ja siis Springbrook National Parkis. No ausalt, pildid pealt olid need kosed ikka palju vingemad kui päriselt. Aga see vaade!!!! no on ikka kena...kui ma siit oma aknast neid mägesid hetkel vaatan, siis on tunne, et mhh, mingi küngas taamal. Kuid reaalselt vaadata sealt alla rannikule...võttis sõnatuks. Tatsasime head 4 tundi mägedes ja õhtuks koju tagasi.
Veel käisime snorgeldamas. Kuigi me oleme Andréga käinud siinses Seaworldis ja näinud kohalikke elukaid, siis ise vabas vees olles ja näha kuidas ligi 1m raadiusega raikala sinust kõigest paari meetri kaugusel on...no issand jumal, minul oli kerge paanika ja palusin poistel mind saata kohta, kus ma saaks tagasi kaldale sooja minna. Nimelt kuna mul pole kallipsot siis ma alati külmun hea pool tundi teistest varem. Selle tõttu nägin ka suurt kala, sest kui grupp inimesi tuleb, kardab kala, aga kui üksi minna, siis pole ju midagi karta ja kuulda.
Sellist selli nägin umbes.
Täna(13.02) asusid poisid oma tripile. 1800km põhja poole. Ennem veel käisime ujumas. Mina olin õhkmadratsiga ja poistel olid snorgeldamise prillid. Ulbin siis rahulikult ja äkki, olles just laine peal, märkan uime....Mine ikka mis paanika mind tabas. Olime kõikidest teistest palju rohkem kaldast kaugemal. Hakkasin karjuma, et hai, hai. Isegi kui siin on kogu laht haivõrguga kaitstud, siis kes teab, mõni kavalam võib ikka läbi pääseda. Vaatan siis üle õla, et kas kurjam on lähemale meile tulnud kuid siis hoopis näen, et see on vallatu delfiin, kelle pool kehast on veel vee peal :D Ja mina just keerasin siis selja, kui tema vee peale hüppas :D WOOOOOOOW. Ma olen täielik delfiini fänn. Kõige ilusamad ja targemad imetajad, kes elavad vees. Kusjuures, ennem kui snorgeldamise prille laenasin, siis kuulsin vee all nagu delfiini häält, aga siis mõtlesin, et raudselt mingi mootor vms. Niiet emotsionaalne päev või mis.
Pole siin ka vist(päris kindel pole) kirjutanud, et plaan on minna suveks/talveks suusakuurorti tööle. Kandideerisin mitmele kohale ning pääsesin kahe ametikohaga järgmisesse vooru. Esimene amet on suusaliftitööline, ehk inimene kes istub putkas, vajutab nuppe ja abistab ka külastajaid, et need ikka kindalasti oma lustilauad ülesmäge saaks. Teine amet on instrukori abiline, 8-15 aastaste noortele. No see teine on ikka tiba põnevam. Täna näiteks läbisin veebiintervjuu, kus rääkisin iseendaga. Nimelt kandideerib sellele kohale palju inimesi ja nad peavad kindlad olema, et inimene kes selleks saab, on just see, keda nad otsivad. No väike pabin ikka sees, käed värisesid ka. Küsimused olid umbes, et mida sa ootad oma tööst, mis on olnud sinu suurimad saavutused jne....no olgem ausad, et intervjuu ajab ikka närvi küll. Eriti kui pole inimest, kellega rääkida...lihtsalt arvuti kes esitab küsimusi ja sul on 2 minutit aega et vastata. Ehk näkkab. Samas pole mul vahet väga. Koht on ju sama ja mäepileti saab ka. 31 märts on päris intervjuu ja siis kuuleb, et kas sain tööle või mitte :) PÖIDLAD PIHKU SÕBRAD.
Nüüd saigi jutuvada otsa. Loodan, et rahuldasin teie uudishimu. Ja PS! EMME ja GUN tulevad juba 18 päeva pärast! Vaim valmis!
Musid-kallid, Teie Maari
