Olen avastanud, et suudan siia kirjutada kui kõik on hästi ja olen leidnud väikese rahukillu endas. Hetkel ma küll ei tea, kas rahu või lihtsalt olemine on mu mõtted vallutanud...igatahes tuli vaim peale nagu emme ütleb :D
Ma ausalt isegi ei tea kus ma oma viimase blogi lõpetasin, sest hetkel ma pole veel asunud neid uuesti lugema. Seega kirjutan just seda mis pähe tuleb.
Hooaeg lumel lõppes juba rohkem kui kuu aega tagasi ehk Septembri keskpaiku. Ja OH SEDA RÕÕMU kui jälle pidi otsustama et nonii, mis ma siis nüüd peale hakkan. Algne plaan oli ausalt öeldes koju tagasi tulla. Vähemalt mõneks ajaks, sest no kõige õnnetum tunne on kui minu väikesed mürakarud Kris ja Jost kasvavad juba nii suureks, et varsti ei taha tädiga parki mängima minnagi...Ega ma tegelikult teagi kas nad enam tahakasidki...mina tahaks küll :D Ühesõnaga IGATSUS korda sada. Aga ega siis mitte ainult nemad vaid kõik mu lähedased. Isegi praegu tuleb klimp kurku kui seda kirjutan. Eks ma arutasin seda mitmega ning vastus oli kõigil suht sama: muidugi oleks tore kui sa koju tuleks, aga millal siis veel rännata kui mitte praegu! Mõte peas, et jään siia teiseks aastaks ka.
Muidugi pean ma mainima, et viisa saamiseks oli võimalus 50-50. Salaja olin vennaga kokku leppinud, et kui viisat ei saa, siis teen koju tulles Teile kõigile, kes te seda loete üllatuse :D Kuna ma tegelikult ju farmipäevi täis ei saanud, sest minu isolatsioon kõrgel mäestikus siiski ei lugenud kui regionaaltöö, oli vaja veidi susserdada. Kõik oli valmis, universumiga kokku räägitud ja ei jäänudki muud üle kui oodata. Ja kuidas paremini oma aega mööda saata kui REISIDA!!!! :D
Mu enda jaoks see ei tundugi nii vinge, aga kõik kellega rääkinud olen arvavad, et olen üks reisisell. Võib olla tõesti. Ühe nädalaga olin kokku neljas Austraalia osariigis: New South Wales, Victoria, South Australia ja Australian Capital Territory (see viimane on kaheldav pisut kas see osariik on, aga kuna vaim on peal pole aega googeldada). Suuremad linnad kus käisin: Sydney, Melbourne, Adelaide ja Canberra.
Canberra, Austraalia pealinn. Ausalt?! Pole ime, et keegi seda fakti ennem siia tulekut peaaegu ei teagi. Lühidalt, kui Aussied pidid otsustama, et kas pealinnaks saab Sydney või Melbourne, oli kahe linna vaheline võitlus nii tasavägine ja kuulu järgi liiga "verine", siis otsus langetati Canberra kasuks. Linn ehitati põhimõtteliselt 0-ist ja kui kaardi pealt vaadata on see lõppematu ringtee linn. Selline, et kõik on justkui joonlaua ja malliga paika pandud. Kui muidu igas linnas leiab veidigi kultuuri poolt, siis Canberra on kui betoon-linn. Ja seal on parlamendihoone. Ei midagi, mis mind oleks köitnud.
Sydneys käisin ütlesin tere oma sõpsudele, sest see oli ju viimane linn kus ma ennem hooaega elasin. Oli taas tore eesti keeles rääkida, sest isegi vanama ütles, et kõlan nagu väliseestlane :D No mis sa teed, kui telefonilevi on 0 ja ainsad kaaslased on kõik inglise keelt kõnelevad kaastöötajad.
Järgmine linn oli Melbourne. OSSAAA!!!! Just nagu ma ette kujutasin. Kui teised linnad, mida ma külastanud olen, on olnud küllaltki korralikud, siis Melbs kubised tänavakunstist ja on üldse üks eriti hea vaibiga linn. Need kes instagrami sõbrad on, siis vabandan selle kunsti ülevoo eest :D aga teile kõigile ju meeldis! Loomulikult hüppasin läbi sel hetkel Austraalia ainsast H&M-ist. Sama hea nagu ikka. Palju kenasid soodasid leide :D Aga mis mind selle linna juures hämmastas olid kõik need romantilised kohvikud absoluutselt igal pool. Jah, ka isegi kõige kitsamad tänavavahed olid kõik kohvikuid täis. Tööd leida oleks seal küll mega lihtne. Minu jaoks sümboliseerib Melbourne romantikat. See linn meenutas mulle väga palju Euroopat, vast sellepärast ma kohe ära armusingi. Seal veetsin ühe nädala ja kuna ikkagi polnud kindel kas saan viisa või mitte rändasin edasi.
Adelaide, Lõuna Austraalia pealinn. Mingi ütlemata võlu on siin kõige kaugemas nurgas kodust, kus ma olen olnud. Kui keegi küsib, et miks ma otsustasin siia jääda, siis on selline tunne nagu oleks Saaremaal. Ausalt! :D Ma mõtlen sel viisil, et inimesed on väga sõbralikud ja on selline tunne et kui nad küsivad How are you? and tõesti tahavad teada, et kuidas mul läheb. Üle linna levib ookeni lõhn ja rannas lained on nagu kodus: olematud :D aga ometi oleme ju ookeni ääres. Poleks iialgi arvanud, et mulle siin meeldib. On suur linn, aga elutempo pole nii hullumeelne kui Sydneys.
3 oktoober 2014 sain immigratsiooni osakonnast e-maili, et olen saanud oma teise aasta viisa. Juhuslikult olin siis just ka peol. Ja kui tegin teatavaks, et juhhuu, saingi viisa, siis automaatselt oli peonimeks Visa Party! kõik muidugi napustasid ja tantsisid ja muudkui õnnitlesid, et nad polegi varem viisa peol käinud :D No mul oli suht sama tunne. Kohe helistasin emmele ja tema muidugi, et natuke pettunud, aga samas hea meel. Tema igatseb mind hirmsasti ja mina teda ju ka! Väike pisar, ei teagi kas rõõmust või kurvastusest, tuli silma.
Pidu peetud, päev põetud. PLAAN. No mis ma nüüd siis peale hakkan?! Kui ma Austraaliasse tulin olid mul väike list asjadest, mis ma teha tahan. Esimese aasta lõpuks oli peaaegu kõik täidetud välja arvatud töötamine hobusefarmis. Kuna minu eelnevad kogemused farmiga olid jubedamast jubedamas, siis ausalt, see oli pigem unistus, mis tõotas mitte täituda. Aga kuidagi on nii läinud, et mul on mingi imeline kaitseingel seljataga, kellel on raudselt mingi väga hea suhe universumiga, et kui ma midagi kogu südamest soovin, saaavutan ma selle. Võib olla keegi muigab vaikselt selle peale, aga kõige paremini teab vist emme seda, et see pole mingi väljamõeldis :D
Nii siis. Kandideerisin ühte hobufarmi ja järgmine päev sain juba e-maili, et võtaksin nendega ühendust. Oli telefoninumber ja e-maili aadress. Kuna aussied e-maile väga ei loe, siis helistasin ja vastas farmiomanik. Alguses oli veidi üllatunud, et mis, aga siis ütles, et tema partner ajab neid asju ja ikka on õige number. Küll kahjuks oli üks poiss ennem mind sellele kohale lubatud AGA kui tema ei tule saan mina koha endale. Poiss, minu õnneks, nende kõndele ei vastanud ja juba sama päeva õhtul helistati, et alustaksin juba 3-e päeva pärast. Minu uueks koduks sai Victor Harbor, Strangways Falls Stud. Austraalias on väga populaarne horce racing. Kuna mina varem selliste hobustega pole kokku puutunud, ei osanud suht midagi oodata. Välja arvatud see, et nad on väga vormis ja veidi närvihaiged. Esimene päev algas tööpäeb 4am kottpimedas. Kuna farmis pole elektrit, siis tegutsesime pealampide valgel. Pidin hobused veidi kaugemalt tooma shedi, et neid seal sööta ja siis auto peale, et minna rajale treenima. PIMEDAS. Noh, kange Eesti naisena muidugi sain hakkama ja kuna ma suutsin päitsed pimedas hobusele pähe panna, siis olin juba heas kirjas. Tuli välja, et paljud kes väidavad, et on elu aeg hobustega tegelenud ei suuda isegi sellist pisiasja teha ja kuna loomad on massiivsed on see ohtlik kõigile.
Ja nii need päevad möödusid: hommikul koiduga üles, talli, söötma, aedade koristamine, hobuste treenimine, söötmine. Paus paar tundi ja õhtul tagasi, et sööta. Suht väsitav. Üks põnev päev oli kui käisime võistlustel oma kolme hobusega. Üks hobune tegi oma viimase jooksu ja kaks hobust oma debüüdi mis jäi ka nende viimaseks. Ainus kord kui mina sain sõita oli, kui käisime hobustega ookeani trennis. Kuna vesi on üks väga hinnatud treeningmeetodeid siin, siis teevad nad üle kahe nädala selliseid trenne.
Üks asi mis mind meeletult selle ala juures häiris oli see, et kuna nad kõik kasvatatakse tippsportlasteks, siis need kes hakkama ei saa müüakse maha. Et treenime teid ja siis paneme kuskile kaugemale karjamaale kuni teid keegi ära ostab. Eks ta ole paratamatu, et kui hobune ikka kiiresti joosta ei taha, siis tema ülalpidamine ei tasu ära. Võib olla olen ma liialt õrnahingeline, aga mina kiindusin neisse ära. No kui sa näed ja räägid nendega iga päev vähemalt kaks korda ja tead kõiki nimepidi, siis pole ju ime!?
Igatahes kuna ma lubasin jääda alguses kauemaks kui ma tegelikult plaanisin(sest mitte keegi ei võta sind tööle kui ütled, et jääd ainult kaheks nädalaks) , siis üks päev tuli jutuks, et mis ma siis peale hakkan. Ütlesin ausalt, et kuna ma sõita ei saa ja ega tasu polnud ka kõige parem, siis lahkum 3-e nädala pärast. Nemad olid mõistvad ja ütlesid, et kui nad kellegi leiavad, kes kauemaks jääda soovib paluvad nad mul lahkuda. Mis seal ikka mõtlesin, sain ju kogemuse kätte ja jälle üks asi vähem mida hing ihaldab.
Kuna Saareküla vanama juures veedetud suved olid täis farmitööd ja elu, polnud minu jaoks mingi probleem ka lehmadega tegeleda. Nii saingi bossi silmis heasse kirja, kui me kahekesi ajasime karja kokku ja märgistasime kuskil 100 pealise karja ära. Mina olin siis alguses ja lõpus karjakoera rollis kuna meie farmikoer Stomp polnud küll suurem asi :D
Pärast kahte nädalat ledsidki nad kellegi uue. Ütlesid, et on hirmus õnnetud, et ma ära lähen aga saavad minust aru ka. Boss pakkus, et tal ühel sõbral on tema farmist kuskil 20 minuti kaugusel teine farm, et kui tahan, nemad tegelevad ka rekreatsiooni hobustega. Kuna aga veetsin head pikad kuud isolatsioonis, siis otsustasin, et tahaksin ikkagi linna tagasi.
Siin ma siis nüüd olengi. Otsin tööd taaskord, aga vähemalt on mul midagi teha oma vaba ajaga. Nüüd kõigil sõrmed risti, et leiaksin töö mis mulle meeldib. Ja kui nüüd üsna ausalt öelda, siis tunnen end kui vana kala. See on ju kõigest mis?, vähemalt 6-es kord kui ma hakkan pihta üsna nullist. Aga nagu juba ka varem vist kunagi ütlesin, et Austraalias on hea olla kodutu või töötu. Piisab kui vaatad aknast välja, tunned sooja päikest ja õhku ning postiivsed mõtted aitavad uskumatult palju.
Päikest teile mu armsad peaaegu suvisest Adelaide'ist!!!
Teie Maari
