Tere mu kallid jüngrid! (emme, Hellu, Mirru ja
Hanna )
Kõlab vist klišeena juba, aga palun vabandust,
et ei ole suutnud juba väga pikka aega midagi kirjutada....
2 kuud ja 2 päeva viisa lõppemiseni....mis
teeb juba 10 kuud kodust eemal olemist. AEG LENDAB!!! Nüüdseks olen oma järjega Austraalia
kõrgeimas suusakuurordis nimega Charlotte Pass. Kirjutada ja joonistada saab
mulle aadressil:
PO Box 79 Perisher Valley, NSW 2624, Australia
Niisiis. Olen elanud juba 2 nädalat
suuskuurordis, tunne on rohkem, et olen juba vähemalt kuu aega siin veetnud.
Eks asi ole vist selles, et me elame telefonilevi mustas augus.. wifiga on lood
ka kehvasti. Maksan selle eest ja levi pole ollagi. Selleks, et midagi saada
pean minema vastasmajja ja veidi külma taluma. Pole hullu, olen ju põhjamaine
naine.
Selle põhjamaise naisega seostub mulle ajudega
naissoost eriti tubli tööline. Nii ma ennast just tunnen. Mitte, et ma mingi
super töötaja olen, aga võrreldes teistega ikka hulga kogenum....kuigi see on
mul alles teine nädal, aga tunne on, et oleks juba vana kala. Esimene nädal oli
hullumaja...lumetorm 6 päeva. Üle meetri pehmet lund, mis hommikuti tähendab
seda, et vähemalt tund aega kulub lume kühveldamisele. Oh seda imet, kui
austraalia või inglise tüdruk võtab labida kätte ja suudab ainult linnunokatäie
lund ära lükata....töö vajab ju tegemist ja minu jaoks pole see midagi eriti
rasket või hämmastavat. Eks siis kühveldasin kõigi eest...koomiline küll kui pean
õpetama endast vanemaid naisi lund rookima :D
Pauside ajal kuuleb ainult kui külm kellegil
oli, või et päevad on pikad jne jne jne....no uskumatu. Miks sa siis tuled
siia. Üks päev otsustasin selle vastu võitlema hakata. Iga kord kui töölt tulen
panen muusika suures saalis peale ja väike tants ja laul ja ongi juba hulga
toredam olla...alguses kõik ikka imestasid, et kuidas ma jaksan, aga nüüdseks
on inimesed mu veidi hullumeelsusega harjunud.
Meid elab siin majas umbes 60 ringi.
Välismaalasi on kokku täpselt 6:
eestlane, hollandlane, argentiinlane, 2 prantslast ja belgia poiss. Mina jagan
tuba hollandlase ja austraallasega. Toad on sellised küllaltki tagasihoidlikud
kuid seda enam olen õnnelik, et just sellistes tingimustes olen leidnud endale
head sõbrad. Meie gäng on blondiinid :D Mis on naljakas, sest kuna me liigume
vabal ajal igal pool koos, siis olemegi vist ainus selline sõprusgrupp kuhu
teised ka tahavad kuuluda :D keegi oli isegi und näinud, et me muutusime ”mean girls’ideks”. Ehk nii ikka ei lähe...Ma
ei väsi kordamast, et Issanda loomaaed on kirju...nii võib leida äärmusest
äärmusesse inimesi ka siin meie majas. Aga las igaüks olla ikka isemoodi ja ei
pea ju kõigiga eriti hästi läbi saama ka.
Mu selle suve/talve eesmärgiks oli selgeks
saada mäesuusatamine...eile hommikul lumetormiga välja minnes ei olnud vist
kõige mõistlikum suuski teist korda elus alla panna. Õnnetus ei hüüa tulles,
aga võib-olla norisin ise veidi saatust ka. Nimelt on mul vasaku põlve sideme
venitus. Ei midagi dramaatilist, aga treppidest üles-alla liibates ajab ikka
vanduma küll...nüüd olen mõneks ajaks rivist väljas ja veedan oma kaks vaba
päeva toas passides. Teie õnneks on mul nii suured süümekad, et otsustasin oma
blogi täiendada.
Ilm on imelik...tähendab nagu oodatud, aga ma
ju elan ASUTRAALIAS ja on ikka veider küll kui paned soojapesu selga ja veel
kolme kordse riiete kihi....sama mis Eesti talvel. Ma niiiii naudin seda siin!
Samas need 12 kuud suve põhjamaalase jaoks on pisut liiga palju. Lausa mõnuga
jagan teiega oma talve emotsioone. Muidugi ainus inimene, kellele see meeldib
on emme :D Tema armastab talve sama palju või isegi rohkem kui mina...seda
enam, et sel aastal jäi ju päris lumi täitsa nägemata.
Mu lemmikosa päevast on hommikud...muidugi
juhul kui lund ei saja. Töötades mäe otsas ja nautida seda lummavat
vaadet....päike tõuseb ühe mäe tagant ja terve päeva jooksul saad jälgida tema
liikumist. Vaatad selja taha ja näed Austraalia kõrgeimat mäetippu...kuskil all
orus on inimesed juba liikvel ja ei võtagi kaua aega kui nad sinuni jõuavad.
Meie kuurordi üks motosid on panna külastajaid tundma nagu just nemad oleksid
kõige tähtsamad. Nii siis hommik algab rituaaliga kus sa tervitad kõiki.
Mäepileti peal on nimi ja kui pole liiga kiire, siis kuluvad nimed üsna kiirelt
pähe. Meil on ainult 18 laskumist ja külastajate arv ei küündi liiga kõrgeks.
Nii siis päeva lõpuks juba tead püsikundesid ja nende nimesid.
Kõige mõnusam on töötada lastemäel. Vaadata
kuidas väiksed junsud üritavad suusatama ja lumelauatama õppida. Pole just
eriti harv juhus, kui pead ühel põngerjal aitama suuska alla saada või prille
kohendada või kindaid uuesti kätte panema. Kõige selle jooksul ununeb ära, et
tööpäev algab kell 8 AM ja lõppeb 5 PM. Aeg lendab.
Õhtuti käime pubis või vaatame kodus perega
filmi. Selle pubi nimi on Cellar Bar. Meie ainus meelelahutuslik paik pärast
tööd. Esmaspäeval saab mängida Bingot, teisipäeval on mälumänguõhtu ja alates
kolmapäevast on meil iga nädal uus bänd. Tavaliselt ongi üle päeva pubi-filmi
õhtu. Üks päev pidu, teine päev puhkus. Lõppematu jada. Kui kirjeldada elu-olu,
siis on veidi nagu seebikas. Kõik teavad kõiki, kõik teavad mis on toimunud ja
gossip levib sekundi kiirusega :D Kõik eelmise päeva sündmused ja juhutmised
räägitakse ära hommiku- või lõunasöögilauas.
PS! Esimest korda elus saan oma sünnipäeva
lumel pidada...ega see poleks mingi eriti suur sündmus, aga suvelapse jaoks
ikka väga suur!!! Selle auks tuleb pidu
kus loomulikult minu teemaks on Dress to Impress! Veidi dressikate kõrvale
midagi veidi classymat ka.
Ega rohkem mulle hetkel meelde midagi enam ei
tulegi. Nii, et oma maasikate, rannapiltide ja kõige muu suvega seonduvaga te
mind kadedaks teha ei suuda :D Lisan mõned pildid siinsest elust-olust ka:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar