laupäev, 26. oktoober 2013

PILDID



 DRAAKON
 View

 Seat hüppasin alla, kus see tüdruk istub
 Mammu ja Aaron
 Fox bat
 Rääkiv kakduu
 Ihhii, tegin ka pai
 Beebi ronib kõhtu

Nädalavahetused

Lubasin küll, et postitan iga nädal, aga vahepeal pole väga midagi juhtnud...töötame stabiilselt iga päev 10 tundi...äratus on 4.50am ja kodus oleme kuskil 18pm. sööme ja magama ära.

Ainus aeg hetkel on nädalavahetused, kus midagi juhtub. Eelmine nv käisime Andréga koaala pargis. Nunnud loomad. Muidugi oli seal ka muid Aussile omaseid loomi nagu kängurud ja emud ja muidugi papagoid ja palju igasuguseid sisalikke. Alguses kui parki läksime nägime kohe suuri sisalikke...nemad on inimestega harjunud a meie ei olnud nendega. Nimelt pole need mingid vaatamisväärsused vaid hoopis tavalised elanikud, kes siblivad seal vabalt ringi. Miks mitte!? Toitu on ju kogu aeg ja seltskonda ka :D

Paitasime kängurusid, emusid, vaatasime koera-lamba showd, kotkaid, madusid...isgi tegin pai ühele 3m püütonile. Seal on selline süsteem, et iga poole tunni tagant tutvustatakse mingit uut looma. Meie vaatasime madude showd ja koaalade showd. Ehitatud on siuke väline istumisekoht ja siis talitajad toovad ühe isendi rahvale näha-katsuda.
 Väike-suur üsna raske koaala tüdruk


 André muudkui paitas neid kängurusid...neil oli täiesti ükskõik :D
...Nagu võib näha sellelt pildilt...
 FUI, kuri Helga
 André unistus täitus...
 Mao poiss

Lazy-ass koaala




FAKT- miks koaalad magavad kogu aeg? paljud arvavad, et eukalüptilehed on narkootilise mõjuga kuid tegelikult koosnevad lehed 50% veest ja ainult 5% on seal suhkrut...seega neil pole lihtsalt energiat ja olemasolevat püüavad nad säilitada magades. Mystery solved! Laiskloomad on nad küll ja üsna juhmi näoga kuid siiski super armsad :D



Täna (26.10) käisime linnas, South Bankis ujumas ja päevitamas. Üsna mõnus päev. Kuskil 30 kraadi ja pilved ja päike vaheldumisi...perfecto!  Mitte liiga külm ega palav. Lõunatasime esimest korda Hungry Jackis, mis on täpselt sama logoga kui Burger King aga nimi teine...Aussie värk :D

Pärast koju tulles lobisesime Napsikuga ja käisin jooksmas...mega raske ikka. Kokku kuskil 3km aga rada oli mäest üles ja mäest alla...tundus ikka 1000 korda raskem kui distants olema peaks...aga kes pole proovinud võib mind pehmoks kutsuda :D

Ja ega polegi praegu rohkem uudist.


PS! kui kegi tahab rohkem teada siis kirjutage mulle FB-ki näiteks...vastan nii kiirelt kui saan aga vabandan kui läheb veidi kauem....internet pole just kõige tihedamini külastatv koht nädala sees. Loodan, et mõistate.


Musid-kallid, Teie Maari

reede, 18. oktoober 2013

Kolm on kohtu seadus

...ehk seda rahvanõude asja ei tule niipea.

Hetkel tundub, et oleme sattunud õigesse kohta. Firma nimi on NetPro. Seekord on tegu tunnipalgatööga, ehk saame stabiilselt 22 dollarit igas tunnis. Võrreldes 5 ja 10-e dollariga lausa luksus. Hetkel elame Brisis kuid kui need projektid läbi saavad, läheme maale ehk meie farmipäevad saavad ka ehk tehtud...lootust hetkel on.

Ma ei tahaks öelda, et ma olen printsess, ikkagi Saaremaa tüdruk aga no ikka meeletult raske on olnud. Nüüd oleme juba 2 nädalat seal tööl olnud ja ikka on raske päeva lõpus. Samas, kellel poleks! 10 tunnised päevad, 30 päikselise põletava kraadi käes. Must asfalt ja must võrk. Võib-olla on 4.45 tõusmisel sellega mingid omad teemad :D koju jõuame kell 17.30. Magama läheme 20.00. Elu on rutiinne ma ütlen!

Loomulikult on ka mingi jama. Pangatädi surus meile peale essential superi panganumbri aga unustas öelda, mis on meie tavaline pangaarvenumber....nimelt on essential pensioni account ja teate ju küll, kuidas veidi aega tagasi pangas käies või koguni Viru Keskuses või ükskõik missuguses suuremas ostukeskuses LHV tüübid rajalt maha võtsid ja kui sa seisma jäid siis nad põhimõtteliselt sundisid sind nende panka tulema. Sama juhtus meiega siin...tüüpiline ma arvan :D

Igatahes, nüüd seikleb meie esimese nädala palk kuskil süsteemis ja hoiab eemale meie pangaarvest :D Anti lootust, et saame selle siiski kätte. Nüüdseks oleme lahendanud probleemid ja järgmise nädala palk on juba teisipäeval meie kontol.

Kuna pilt ütleb rohkem kui 1000 sõna, siis näitan Teile lähemalt:
Nädal nr 1


Nädal nr 1
 Sellise masina oskused omandasin ma eile. Nagu emme ütles, et Eestis ma ei saaks elusees midagi sellist teha. Tal on õigus! Ei tahaks vist ka :D
 Väike poose :D
 -veel üks. Me oleme kuskil 5m kõrgusel maast, selleks pidime läbima koolituse ja tegema testi.


Esimese ja teise nädala käsitöö. Nii võib meid kutsuda küll...taevalaotuse käsitöölised. Kokku oleme traageldanud kuskil 1,5 km...olematud sõrmelihased on nüüd toonuses.

Meie tõus karjääriredelil- sinise taeva poole!


Nädalavahetused lõõgastume ja puhkame järgmiseks nädalaks...kuna iga nädal saab palka, siis dollarimärk aitab edasi viia. Põhimõtteliselt saad 10-eks tunniks aju välja lülitada. Mina mõtlen kõiki maailma asju...nüüüd hakkavad need otsa saama kah. Siis mõtlen kodust ja hakkab kerge igatsus hinge pugema. Seda enam, et poed on jõuluasju täis...Kuid pole hullu. Mul on siin André, venna Margo ja Mammu. peaaegu nagu kodus!


Praeguseks aga jälle kuulmisteni ja olge muhedad!

Musid-kallid, Teie Maari

esmaspäev, 7. oktoober 2013

TÖÖ


Oleme umbes kokku saatnud ligi 100 CV-d selle paari nädala jooksul....2 päeva pärast saab juba kuu täis! Uskumatu, KUI kiirelt aeg läheb. Saime tööd sibulafarmis...siin muud ei aita, kui et helista ja urgiste...keegi kandikul ette ei too. Olen juba harjunud eitavate vastustega...mis seal ikka, tuleb edasi pinda käia. Ühel päeval vedas...saimegi töö Laidleys. See paik asus umbes 2 tunni kaugusel Mooloolahst.

Mõeldud-tehtud! Järgmine päev asusime teele.
Ennem uurisime netist ka, et mis inimesed kirjutavad selle hosteli kohta ja polnud üldsegi mitte paha! 8,5 punkti 10-st....ootused ja lootused olid meil suured. Mina olin väga skeptiline, sest väga ei tahtnud JÄLLE ämbrisse astuda...Oleme vist Murphy seaduse küüsis...läks jälle pekki. Saime oma asjad just tuppa tassitud ja pikali visata kui üks väike mitte nii armas prussakas üle seina jooksis. Esimene öö ma magada ei saanud, sest et aknal ei olnud kaitsevõrku ees ja kuna me jõudsime öösel, siis ei näinud mis ümberringi oli. Järgmine päev pesin kõik seinad ja kapid üle, seda polnud keegi juba teab mis ajast saati teinud.

Kokku elas meid seal hostelis umbes 45 inimest...ühine köök ja wc. Kujutage nüüd ette, et need 40 inimest kõik süüa teevad ja kui midagi kukub, siis keegi järgi küünitama ei hakka. Tagajärg?! Veel prussakaid...üks hetk ma harjusin ära ja kui kedagi kuskil kodimas nägin, astusin laiaks. Kõik endised lahkumas elanikud soovitasid meil ära minna...juba meie esimesel päeval seal. Mõtlesime, et ei anna nii kergesti alla. Pidasime nädala vastu...asi oli nimelt selles, et kui raske tööga harjub ära, siis ega selle pärast rohkem palka ei saa...Korjasime sibulaid. Kokku saimegi seda teha ainult 1 päeva. Lihtsalt polnud tööd rohkem. Muidu oleksime kauemaks jäänud aga kui nädalaga teenib 50 daala, üür on 165 nägu pluss söök, siis paned ikka pead vangutama küll. Lubati pudrumägesid aga sai hoopis peotäie mulda. Ja lubadus parematest tingimustest tundus ebatõenäoline

Paar päeva tagasi sai André kõne. Nimelt kuskil keegi leidis, et ta on pädev töömees-labourer, kõige madalam mees ehitusel ja pakkus tööd. Tema rõõmuga teatas, et loomulikult, et reisib koos gf-iga ja nemad seepeale, et aga meile kuluks naise töökäed ka ära. SUPER! Töö asub Brisbanes. Leidsin ühe toreda Tartust pärit eestlase, kes üürilisi otsib ja täna (07.10) saabusime siia.

Homme on meie esimene päev tööl. Töönimetus on fencing-päris täpselt veel ei tea mis meid ees ootab, aga vähemalt palka saab tunni eest, mitte tehtud töö eest. Annan teile siis ka varsti teada, et kuidas läks ja kas me jääme siia püsima. Fingers crossed!

Musid-kallid, Teie Maari

OKTOOBER


Ja juba ongi järgmine kuu...tegelikult juba paar päeva tagasi, aga kuna asjad on liikunud kiirelt ja aeglaselt ja veidi masendavalt, siis polnud nagu tahtmist kirjutada.

Pärast oma viimast postitust otsustasime, et enam niimodi kodutult ringi ei taha ekselda. Bundabergi kandis midagi asjalikku ei paistnud ja pidasime paremaks sealt lahkuda. Tagasi Mammu juurde, Mooloolah Valleysse. Kui hea oli olla nii, et kell 10 ei pea välja chekkima ja sai magada suti kauem kui telgis. Asi on nimelt selles, et kui päike paistma hakkab, tulevad ka linnud- papagoid- IGAS suuruses ja üks koledama häälega kui teine. LUBADUS: ma ei võta mitte kunagi endale papagoid koduloomaks. See on lihtsalt kohutav elamus omaette.

Päevad Mooloolahs läksid aegamisi nagu väikses linnas ikka. André tegi paar päeva tööd Aaroni heaks ja mina ühe päeva Aaroni isa Allani jaoks. Mu päris esimene töökogemus Austraalias: vihmaveetankide puhastamine :D Naljavärk! Töö iseenesest raske polnud, pidin Allanile viima erinevaid torusid ja kui ta tangis sees oli, andma puhastamiseks vajalikke esemeid. Esimene tank läks kiirelt, see oli üsna uus ja plastmassist ning kenasti hooldatud. Teine oli vana, aastaid hooldamata hiigelsuur. Üks hetk andis Allan mulle mingid snorgeldamise jalatsid ja ütles, et hüppa sisse :D Mina kange naine, hüppasin. Ei lasknud end häirida rõvedast, limasest seisnud vihmaveest. Küürisime need siis puhtaks ja pärast paari tundi olime valmis minekuks. Kuna tegemist oli ühe üksiku vanadaamiga, siis oli tal vajadus suhtlemise järgi. Pakkus meile teed ja küpsiseid.
Ta maja oli meeletult suur ja tuli välja, et paar aastat tagasi oli see külmkapilühise tõttu maani maha põlenud. Tädi ehitas täpselt samasuure maja tagasi, ainult, et kaotas mitmed toad ja alles jäi suuur avar maja.

Tädi rääkis põnevaid jutte ka. Üks mis mind eriti puudutas oli see, et kui umbes 15 aastat tagasi nägi ta oma orus (maja oli mäe otsa ehitatud) metsikuid kängurusid ja koaalasid ja muid austraalia põliseid loomi, siis enam neid näha pole. Samas linnastumine toimub ju igal pool ja eks meiegi metsades on erinevate loomade ja lindude populatsioon vähenenud. Mina ootan juba ammu põnevusega, et näha kedagigi. Siiani tulutult. Või noh, konnad, aga needki sarnanevad meie omadele Eestis. Igav. Ja üks surnud road kill känguru. André tegi paar pilti ka...mina istusin autos ja ei tahtnud lähemalt vaadata. Aga loom oli MEGA suur..isane känguru...jällegi üks nukker vaatepilt.
 Veel teeb kurvaks see, et läänes (Perthi pool) surevad suured punased (Big Red) kängurud iga päev. Asi on nimelt selles, et seal kandis pole juba väga, liiga pikka aega sadanud ja nad surevad lihtsalt nälga.

Tagasi rajal. Viimane Septembri nädalavehtus käisime ühe kose juures. Hüppasin esimest korda elus kaljult alla :D või noh, ma ei tea kas see üldse päris kalju oli aga kõrge oli küll. Teate ju küll neid filme, kus noored lähevad päevaks kuskile väikese kose juurde ja hüppavad sealt alla ja siis on ka köied, mis ripuvad puu otsast alla ja hoogu võttes saad end vette kukutada? :D Ütleme nii, et esimese hüppe ajal oli ikka mõnus adrenaliinikas...aga siis harjus ära ja polnudki enam nii jube. Kõrgust oli kuskil 20m ma pakun....