OKTOOBER

Ja juba ongi järgmine kuu...tegelikult juba paar päeva tagasi, aga kuna asjad on liikunud kiirelt ja aeglaselt ja veidi masendavalt, siis polnud nagu tahtmist kirjutada.

Pärast oma viimast postitust otsustasime, et enam niimodi kodutult ringi ei taha ekselda. Bundabergi kandis midagi asjalikku ei paistnud ja pidasime paremaks sealt lahkuda. Tagasi Mammu juurde, Mooloolah Valleysse. Kui hea oli olla nii, et kell 10 ei pea välja chekkima ja sai magada suti kauem kui telgis. Asi on nimelt selles, et kui päike paistma hakkab, tulevad ka linnud- papagoid- IGAS suuruses ja üks koledama häälega kui teine. LUBADUS: ma ei võta mitte kunagi endale papagoid koduloomaks. See on lihtsalt kohutav elamus omaette.

Päevad Mooloolahs läksid aegamisi nagu väikses linnas ikka. André tegi paar päeva tööd Aaroni heaks ja mina ühe päeva Aaroni isa Allani jaoks. Mu päris esimene töökogemus Austraalias: vihmaveetankide puhastamine :D Naljavärk! Töö iseenesest raske polnud, pidin Allanile viima erinevaid torusid ja kui ta tangis sees oli, andma puhastamiseks vajalikke esemeid. Esimene tank läks kiirelt, see oli üsna uus ja plastmassist ning kenasti hooldatud. Teine oli vana, aastaid hooldamata hiigelsuur. Üks hetk andis Allan mulle mingid snorgeldamise jalatsid ja ütles, et hüppa sisse :D Mina kange naine, hüppasin. Ei lasknud end häirida rõvedast, limasest seisnud vihmaveest. Küürisime need siis puhtaks ja pärast paari tundi olime valmis minekuks. Kuna tegemist oli ühe üksiku vanadaamiga, siis oli tal vajadus suhtlemise järgi. Pakkus meile teed ja küpsiseid.

Ta maja oli meeletult suur ja tuli välja, et paar aastat tagasi oli see külmkapilühise tõttu maani maha põlenud. Tädi ehitas täpselt samasuure maja tagasi, ainult, et kaotas mitmed toad ja alles jäi suuur avar maja.

Tädi rääkis põnevaid jutte ka. Üks mis mind eriti puudutas oli see, et kui umbes 15 aastat tagasi nägi ta oma orus (maja oli mäe otsa ehitatud) metsikuid kängurusid ja koaalasid ja muid austraalia põliseid loomi, siis enam neid näha pole. Samas linnastumine toimub ju igal pool ja eks meiegi metsades on erinevate loomade ja lindude populatsioon vähenenud. Mina ootan juba ammu põnevusega, et näha kedagigi. Siiani tulutult. Või noh, konnad, aga needki sarnanevad meie omadele Eestis. Igav. Ja üks surnud road kill känguru. André tegi paar pilti ka...mina istusin autos ja ei tahtnud lähemalt vaadata. Aga loom oli MEGA suur..isane känguru...jällegi üks nukker vaatepilt.

 Veel teeb kurvaks see, et läänes (Perthi pool) surevad suured punased (Big Red) kängurud iga päev. Asi on nimelt selles, et seal kandis pole juba väga, liiga pikka aega sadanud ja nad surevad lihtsalt nälga.

Tagasi rajal. Viimane Septembri nädalavehtus käisime ühe kose juures. Hüppasin esimest korda elus kaljult alla :D või noh, ma ei tea kas see üldse päris kalju oli aga kõrge oli küll. Teate ju küll neid filme, kus noored lähevad päevaks kuskile väikese kose juurde ja hüppavad sealt alla ja siis on ka köied, mis ripuvad puu otsast alla ja hoogu võttes saad end vette kukutada? :D Ütleme nii, et esimese hüppe ajal oli ikka mõnus adrenaliinikas...aga siis harjus ära ja polnudki enam nii jube. Kõrgust oli kuskil 20m ma pakun....