Surfers Paradise

Surfers Paradise-

Hetke seisuga minu kodulinn. Ammune unistus, DONE!

Esmaspäeval (11.11)pakkisime (endiselt reisukaaslane André, aga mitte enam kauaks) asjad autosse ja hakkasime Mooloolah Valleyst (Sunshine Coast) Surfers Paradisi (Gold Coast) sõitma. Kõlab kaunilt kas pole?!!
Sõit kestis kuskil 2 tundi ja selle aja jooksul läbisime meie endise kodulinna Brisbane'i. Sõitsime rahulikult mööda kiirteed kui äkki tabas meid äratundmise hetk...möödusime oma endisest töökohast, parkimisplats oli valmis, meie kootud võrgud üle kõige. VINGE! Märk on maha jäetud :D hahahha, tegelt on nii, et teiste jaoks on suht suva mis see on, aga meie jaoks oli see nii hea tunne.

Jõudsime Surfersisse ja checkisime sisse hostelisse....minu esimene kogemus linna hostelis, sest kogu aeg on meil kuidagi vedanud, et ei ole pidanud jagama tuba 14 inimesega. JAH!? 14 inimest ja üks vannituba...võite ette kujutada hommikuid ja õhtuid. Kuna aga tööd polnud nagunii, siis väga vahet polnud. Kõige enam häiris see, et 5-e öö jooksul ei saanud ma kordagi normaalselt magada. Nimelt käib hostelistes pidu 24/7...hommikul on pohmelus ja kuskil 6-7 läheb joomaks...ja nii igal õhtul. Mina nii ei jaksa ja oleks tahtnud magada, aga mis teha kui teised nii ei mõelnud. Samas ei hoolinud ka magajatest. Kuigi meid oli alati rohkem aga kaks purjus inimest suudavad kõiki 12-st ärkvel hoida kasvõi terve öö!
Muidu oli hostelis väga kift. 100 inimest elas seal...kui olid juba 2 päeva, siis olid kohalikud elanikud (kes elanud nädal-kaks-kuu) samas hostelis, juba sõbrad. Samas oli veider näha iga päev uusi nägusid. Ja samas head aega öelda ka. Kuna aga aeg jäi inimestega tutvumiseks lühikeseks, siis nagu päris päris sõpru ei tekkinud.
Teisipäeval otsustasin, et täna leian töö. Võtsin oma 5-s CV-d kaasa, lõin end ülesse ja läksin tööd otsima. Ütlesin teistele ka hostelis ja nägin kuidas nad suht minu üle naersid...ise mõtlesin, et loodan, et näkkab ja siis saan mina muiata. Kuna sel päeval sadas vihma, siis võtsin oma keebi ja keebihoidja(André) kaasa. Mõlemast oli palju kasu...ma pole väga harjunud ei vastustega, kuid André ikka sundis mind edasi minema. Nimelt sain teisest kohast vastuseks EI ja mõtlesin, et kõrvalolev pubi/kohvik ei taha mind ka. Aga kui ikka keegi julgustab, siis tuleb minna...ei saa ju argpüks olla :D NÄKKAS! Margo (vend) ütles, et igal juhul pean saama manageri jutule, siis on lootust, küsisin siis manageri...baaridaam polnud just väga sõbralik ja ütles, et manager on busy. Mina selle peale, et pole hullu, mul on aega küll. Siis aga läks ta taha ruumi ja juba oligi manager minu juures...uskumatu! :D
Valetasin (ma vihkasin seda), et olen olnud ennem ettekandja väga mitmes kohas, mis on täielik vale. Hea, et pikka nina ette ei kasvanud :D Aga näed, paar nalja manageriga, kes, tuli välja, et on omanik, ja juba järgmine päev sain proovima minna. Pärast astusin sisse vist kõige kallimasse hotelli baari ja andsin veel sinna ka oma CV ning rohkem ei jaganudki. Kolm tükki :D
Proovipäev läks kiirelt, 1,5 tundi ja vsjo. Kutsusid tagasi pühapäeval. Kõik läks kenasti, meeldisin ülemusele ja sain tööle :)

elu hakkab toredaks muutuma :)