Kuidas Maari maailma avastama läks: Emme ja Gun Austraalia maal

No lõpuks võtan end kätte ja kirjutan ka...veidi vaevlen süümepiinades a no mis sa ikka teed. Pigem olen õnnetu nende 1-2 vaataja pärast, kes siin ikka käivad aeg-ajalt piilumas, et kas laiskvorst on paar rida suutnud paberile panna.

Juba on Aprilli lõpp ja viimasest kirjest on möödas pea 2 kuud :D UPSI!

Alustan siis sellest, kui emme ja Gun külas käisid. Saabusid nemad märtsi alguses ja olid külas 3 nädalalt. Vahepeal oli emme suur juubel ja juba nad läinud olidki. Otsustasime, et lähme käime vaatame Great Barrier Reefi ja Fraiser Islandit. Ühte nägime, teine jäi ära....ebaõnn. Nimelt saabusime oma reisi kaugeimasse punkti Airlie Beachile(1200km) Surfersist eemal, just sellel ajal kui troopiline tsüklon oli oma haripunktis. See tähendas seda, et päikest ei näinud me mõned päevad...muudkui sadas ja sadas. Lõpuks jäeti ära meie reis ja kuna aeg pressis peale, siis pidime hakkama tagasi sõitma, et jõuda Fraserile. Seega jäigi üks maailma imedest kogemata. Kurb meel, aga eks see ilm siin muutub iga 20 minuti pärast. Fraser kujutas endast 3-päevast reisi maailma suurimal liivasaarel. Valisime oma reisikorraldajaks backerite seas tuntud Dingo's. No ütleme nii, et oli tõesti arusaadav miks....isegi minul läks süda pahaks: mis tingimused?! kas selle eest maksimegi nii palju?! Ja te võite ette kujutada, kuidas emps ja Gun seda alguses hindasid. Õnneks sattusime samasse autosse teise perega. Hästi toredad sakslased. Tuli välja, et meie auto oli kõige mõnusam, võib-olla just selle pärast, et kuidagi suutsime pöörata kõik sita naljaks. Ööbisime telkides ja no mõni neiu unustas ikka vist täitsa ära, et telgi seinad pole ometi ju kivist, nii sai mõnelgi korral kuulda, kui jubedad on ikka need kuivkäimlad või kui õudne söök vms. Meil seda probleemi polnud, vanama juures on ju elu aeg olnud kuivkäimla seda enam, et suvilas ei ole toimivat veesüsteemi :D Hellikud need väljamaalsed, ma ütlen. Ringi sõitsime 8-kohalistes 4x rattaveoliste autodega. APPI KUI MÕNUS!!! Minul õnnestus rooli taga istuda just need kõige vingemad otsad plus siis korra veel rannas sirge peal. Olin vist üks tublimaid juhte(veidi uhke ka!), ei mitte ainult naiste vaid meeste seas ka. Kui reis läbi oli, siis grupijuht küsis, et kas ma oleks nõus sõitma ühe autoga töökotta, mis asus linna teises otsas...muidugi olin! ja kui veel high-five ka sinna otsa lugeda, siis tuleb välja, et selles blondis on veidi masinisti verd...see peab küll Saareküla vanama geen olema :D Aga kuna reisist on üsna palju aega möödas, siis väga rohkem detailsemalt ei mäletagi kirjutada. Lisan lihtsalt pilte! Enjoy!

Küllaltki lühidalt kirjutan, aga selle eest pildid pidid ju rohkem kui 1000 sõna ütlema :)