Bundaberg

Jõudsime sel päeval Bundabergi ja saime kokku oma landlordi Heidiga. Tundus armas naine....Meie saime oma toa kätte. Väga mõnus, suur kaks voodit, kondikas. Poiste hostel oli veidi eemal...kui me sinna jõudsime, vajus tüüpidel suu lahti. Kokku kuskil 6 ruutmeetrit :D Poisid on keskmist kasvu Eesti mehed-nii 185 cm pikad ja tursked...voodi jäi lühikeseks ja kui nad seal toas seisid, siis väga ei kujutanud ette, et nad peakski sinna jääma. No üldse polnud ruumi. Ühe öö olime ära seal. Meie magasime juba vara, sest järgmine päev oli tööpäev. Tomatite korjamine. Kuttidel oli aga pidu, nemad said kokku magada ainult 1 tunni, kuna majas elas 17 teist VÄGA lärmakat ja peohoos bäkkerit. Igatahes hommikul kui me nad peale korjasime, siis olid nad maganud kuskil tunni ja olid ka veidi vindised :D ROHKEM nad seal öid ei veetnud.

Läksime tomatifarmi tomateid korjama. Kohale jõudes oli üllatus suur. Ime väikesed kirss-tomatid. Olud olid nigelad, seda enam, et palka oleksime saanud kuskil 8 tunni eest maksimum 50 daala...võrdluseks, et tunni miinimum on 19...daala. Seal kohtasime tervet auto täit hiinlasi. Nemad otsustasid koju tagasi minna, kuna palk on halb ja olud veel hullemad. Siin mainin, et asiaadid on farmides kõige hinnatum kaader, nad on kõigega rahul ja väga kiired. Ei nurise ja on tänulikud. Ja no kui nemad juba ei tahtnud seda tööd teha, siis mis veel meist rääkida?! Ots ringi, tagasi hostelisse, pakkisime asjad kokku ja tegime kiire lõpparve.

Edasi suundusime Burnett Headsi, kust ma ka seda kõike kirjutan. Mõnus koht, ookean lähedal, ja lubadus, et Bundabergi ei taha küll tagasi minna-väga halb tunne jäi sellest linnast kuidagi. Ma ei oska seda seletada, aga emme kindlasti teab, mida ma mõtlen. Me kõik 4 nõustusime sellega. Ja kui ikka ei meeldi, siis miks peaks ennast piinama. Nüüd on hea.

Eile ööbisime hostelis, sest päeval tuli raadiost tormihoiatus, pange kõik oma asjad ilusti varju alla, loomad sissse ja autod puude alt ära...veidi hirm tuli peale. Seega otsustasime toa võtta. Eilse ja tänase päeva veetsime kala püüdes, tööd otsides ja ilma nautides. Nüüd oleme Burnett Headsi Lighthouse Caravan Parkis. Telgid püsti, Dušši all käidus, poisid läksid piljardit mängima ja õlut limpsima...puhkus kestab kuid loodame varsti tööle saada.

Mina lähen nüüd telki pikutama, võib olla liitun poistega...

Kuni Järgmise korrani mu kallid!

Musid-kallid, Teie Maari

Üks nädal-TEHTUD!

Oleme juba olnud rohkem kui ühe nädala Austraalias...tunne on nagu oleks juba kauem. Ostsime vahepeal endale auto, selle Merzedese-odav aga nagu ikka, on mingi AGA asjal juures. Meie AGA oli konditsioneeri puudumine...Sa kindlasti mõtled, et saab ka ilma hakkama, aga kui sa oled küllaltki külma ilmaga ehk 30 kraadi päev otsa teel, siis kuluks ära küll. Ees on veel ajad mil saabuvad 40 soojakraadid. Seega on konditsioneer ikka pigem suureks abiks. Mis seal ikka. Nüüd mõtleme, et äkki maha müüa ja osta pisut kõrgem auto. Järgmine päev läskime Margo, Priidu, Mammu ja Andréga avastama rannamõnusid ja vaateid.  Nimelt oleme pärast auto ostu koos olnud venna Margo ja tema sõbra Priiduga. Nendega käisime läbi mitmed rannad.

Minu esimene kogemus hoovusega Mooloolabas...oli päris kõva teine. Ostsime endale lainelauad ja hullasime vees, iga üks ikka otsis parimat laineharja... Üks hetk näen, kuidas poisid järjest kaugemale jäävad. Üritasin ja üritasin aga ei jaksanud nendeni ujuda, lõpuks sai jaks otsa ja lasin triivima end. Viga. Kuigi olin rannast veidike eemal, oli peaagu ilmvõimatu rannani ujuda. Vesi on ikka liiga võimas ja tugev. Üks hetk Margo tuli mind päästma. Jälle viga, sest et mina hakkasin juba endaga toime tulema, aga teda viis vool muudkui rohkem ja rohkem kivide poole. Isegi vetelpääste oli juba oma surfilauaga vees, et teda päästa. Õnneks siiski proffessionaalde abi vaja ei länud ja kõik pääsesid eluga. Hiljem rannas istudes nägin, kuidas vetelpääste tõigi ühe tüdruku välja-tema hakkas juba avaookeani poole triivima. Mul oli esimest korda hirm...päris tõsine hirm ja rohkem ma sel päeval vette ei läinud.

Reedeni olime Sunshine Coastil, kuid leidsime tööd, me kõik 4, ühte ja samasse farmi?!(sellest pisut hiljem) Olime rõõmsad ja hakkasime sõitma Bundabergi poole. Päeva veetsime Noosa Headsis, mis on teada tuntud kuulsuste lemmikpaik. See on nagu Pärnu, ainult, et suvi kestab peaaegu terve aasta. Hakkasime sõitma Bundabergi poole,

Kuna sõit kestis rohkem kui 3 tundi ja õues on ikka veidi palav ning öösel sõita on õudne, siis peatusime Maryboroughis...oli pime. Aaaa, ma ei mäleta kas ma mainisin seda juba, aga siin on valge 05.42-17.46. Ehk kell 18 on juba pime...elutegevus kestabki sellel perioodil. Aga igatahes, kuna me ei leidnud mõistliku hinnaga kämpat, siis panime telgi püsti kuskil jõe ääres..peas kumamas mõtted krokodest. Kuna Jaanuaris oli olnud meeletu üleujutus (jõed tõusid kuskil 20m), siis suur osa kallast oli ära uhutud...Pimedas tundus asi 100 korda hullem. Magasime juba kell 21...nagu väikesed lapsed :D Hommikul kui asju pakkisime, tuli maaomanik meiega rääkima. UPS, olime eramaal. Õnneks onu oli tore ja rääkis kuidas vesi lihtsalt paari tunniga tõusis meeletult kõrgeks ja et tema maast on umbes 7 meetrit läinud. Hea, et me sellel ajal siin ei olnud. Samas ütles ka, et seal jões pole krokosid...miks me küll varem ei jõudnud :D Oleksin saanud paremini magada....samas oli see öö meeletult külm ja ma värisesin kuni hommikuni. Kui päike hakkas pasitma, oli elu lill ja uni magus-aga pidi üles tõusma.

Nädalavahetus BRISBANEIS

Mammu oli meile nv-ks kinni pannud ühe korteri Brisis...alguses kui linna tagasi läksime kohta otsima tuli välja, et selle tänavanimega on mega palju appartmante...olime juba linna südamsest nii kaugel, üle silla West Endis...3 km jala....JULM :D aga õnneks pärast paari väikest telefonikõne saime asjale pihta ja leidsime ka koha.

Korter oli üli kena: penthouse, kahe magamistoa ja köögi ning rõduga, kust paistis kätte kuulus Brisi sild ja südalinn...panime end valmis, trimpasime Vanakat (Mammu oli sillas, kuna polnud juba 2 aastat seda saanud) ja läksime linna.

Mina skeptik panin küll lühkarid ja maika ning ka nahktagi-VIGA. Pidin seda mööda linna kaasas tassima, hea, et alles ikka :D õues oli mega soe...ka öösel. Pole ka ime kui temperatuur küündib 30 ja rohkem kraadini. Käisime  mööda linna peotänavaid ja lõpetasime asiaatide klubis :D nalja värk! Samas oleks meie klubikultuur palju mõnusam, kui võtaks neist eeskuju. Mitte keegi ei tõugelnud(koht oli puu-püsti täis), külg külje kõrval tantsides vabandati, kui veidike kitsaks läks... ja taaskord olime vaatamisväärsused...4 pikka heledenahalist.

Mõned dringid eelmistest klubidest all...oli vaja ka post ära proovida...Aaron(Mammu peiks) tegi pärast nalja, et olin nende kuninganna...aga ütleme nii, et kui ma olin tagurpidi draakoni posti otsas ära teinud, siis võttis pisut pildi võbelema ja oli tahtmine koju minna :D Lahkudes sain veel komplimente tüdrukutelt, kuidas ma neile meeldisin... ega ei saa ju kuskil tagasihoidlikuks jääda...

Seiklused sellega ei lõppenud. Meie Andréga tahtsime koju..Mammu ja Aaron jäid linna. Aaron veel seletas igaks juhuks kuhu minna ja meie suure suuga et jajajjaaa, teame, teame. Reispassiks väike kebabi rull näppu läksime pehmel sammul kodupoole...aga kus pool oli kodu??? Upsi, eksisime ära. Tegelikult tiirutasime tänavate viisi ümber meie kodu aga no ei jõudnud kohale. 2 ja pool tundi hiljem, kui kebab oli otsas ja pea ka selge värskest õhust, saime pärale. Uni oli magus, põõnasime pool päeva :D

Laupäeval pärast tõusmist läksime linna peale, niisama jalutama ning hiljem õhtul kodus tegime sööki ja siis polnud kellegil jaksu pidu peale minna. Hoopis magasime juba kell 22....02 am, tõusid kaks öökulli üles...siis oli Eestis/Taanis mõnus kell 6-7, ja hakkasime telksi vaatama. Väga raske on ikka harjuda, Andrél vajub pidevalt silm praegu kinni, mina olen vapram.

Täna(pühap) käisime siis päevitamas, tehisliku “ranna” ääres. Liivane ala, kus on  kloorivesi, kuid samas sama puhas kui kuskil ujulas....Anne kanal oleks siin vast liiva alla maetud oma ohtlikkuse pärast. Tegime pärast seda kiire söögi linnas ja siis ookeani äärde. Seal oli just lõppemas Ironmani võistlus ja inimesi palju. André käis vees ka ja kiire majaka vaade ning sõit Mooloolah Valley poole hakkas taas.  

Õhtu otsa oleme vaadanud autosid ja homme lähme ühte c-klassi Mercedes Benzi vaatama...elevus on suur, sest see on minu esimene auto J ega see muidu pole mingine bäkkerite auto, aga ega me polegi tavalised :D haha

Igatahes üritan seda asja siin täiendada ka, aga kuna pole Wifi majandus siin all osas kiita, siis ei tea kui palju ma seda teha saan. Ps! Pilte vaadake FB-kist

Musid-kallid, Teie Maari

BRISBANE

Lennu kestvuseks oli 9 tundi ja 45 minutit....uni maitses hästi, polnud enam probleeme põlvede kangusega ega midagi....samas kui sa oled juba ligi kaudu 24 tundi üleval taarnud pole ka väga vahet. Kõige enam kartsin seda õhu asja...hellik nagu ma ju olen(emme teab küll), suudan igas asendis pildi nurka panna. Kõik laabus kenasti ja sellest lennust mäletan ma ainult 1,5 tundi...vaatasin filmi ja sõin :D

PS! MINU OSTETUD KAELAPADJAD PÄÄSTSID MÕLEMAD LENNUD, kõik tunnistasid seda :D

Tollis probleeme ei tekkinud. Küsisid küll, et kus peatun, aga kui said vastuse, et sõbranje juures, polnud probleemi. Kõige enam pabistasin emme korjatud piparmündi pärast, mis Eestist salakaubana kaasa sai võetud...emps ütles küll, et kui nuustutavad saavad aru, aga ta ei teadnud, et lennukis pidi ennem täitma ühe lehekese, kus ma oma allkirjaga kinnitan, et ei vii riiki sisse puuvilju, retseptiravimeid, rohkem kui 4-ja kuu omi ja kohalikke herbe...nooo tegelikult oli list pikem, aga kui ma oleks neist kahega vahele jäänud oleksin saanud oma suure koti lahti pakkima ja kõik jälle otsast pihta hakkama. Õnneks onu küsis, et kas umbes koti keskel on mul midagi kaasa võetud, ma vastasin, et komme ja Šoksi...tema küsis veel üle, et ainult neid?! Ja mina loomulikult et JAH...saingi läbi!

Paar minutit hiljem olime juba Austraalia territooriumil, kus väravate tagant tervitas meid  kaua kadunud Eesti õde Marili oma Aussi peiksiga. Nemad elavad kuskil tunni kaugusel Brisist, suurlinnas Mooloolah Valley! :D ok, väike liialdus kuna lihtsalt nimi on naljakas...ise viskavad ka ikka nalja selle koha üle, sest mitte keegi mitte kunagi ei satuks siia, kui ta just siin ei ela või pole kellegil külas. Väike kohake...aga vinge nimi! 

HONG KONG

Reis, mis kestis kokku 12 tundi oli meeletult raske...see lennuk ei olnud oma esimeses nooruses. Selle tõttu oli loomulikult konditsioneeriga väikesed probeelmid. Meie kõrval- 3 rida, akna alla- vahekäigu pool istus üks “vahva” aasialane...12 tunni jooksul ei tõusnud ta mitte kordagi püsti, ihuaroom oli küllaltki häiriv ning kui sa oled kaks korda minestamise äärel, no siis ikka viskas kopa ette küll. AAA, unustasin mainida, et lennukis oli tühje kohti küll, aga tema sellest ei hoolinud. LÕPUKS jõudsime kohale, küllaltki steriilne lennujaam ning kuna me olime sel korral samas terminalis, ei pidanud ka bussipeatust otsima minema. Tegime siis ühe MacDonaldsi burksi, mis maitses nagu singivõiku, ja läksime oma värava ette magama. Tee peal mängisime Andréga mängu, et kes näeb kõige enam blonde...seis jäi 0-0, ainsad terves 1. Terminalis olime meie kaks :D Pole ime, et me siis puhta südaöösel, isegi pisut sarnanedes asiaatidele, olime ühed põhilised vaatamisväärsused. Gigantsed 3-meetrised siniste silmadega olevus...

 ...Uni oli hea, sest lõpuks sai ennast pikali sirutada...ja kuna kell Eesti aja järgi oli kuskil 2 öösel polnud ka uinumisega probleeme...powernap 30 minutit ja algaski lend viimasesse sihtpunkti! BRISBANE