BRISBANE

Lennu kestvuseks oli 9 tundi ja 45 minutit....uni maitses hästi, polnud enam probleeme põlvede kangusega ega midagi....samas kui sa oled juba ligi kaudu 24 tundi üleval taarnud pole ka väga vahet. Kõige enam kartsin seda õhu asja...hellik nagu ma ju olen(emme teab küll), suudan igas asendis pildi nurka panna. Kõik laabus kenasti ja sellest lennust mäletan ma ainult 1,5 tundi...vaatasin filmi ja sõin :D

PS! MINU OSTETUD KAELAPADJAD PÄÄSTSID MÕLEMAD LENNUD, kõik tunnistasid seda :D

Tollis probleeme ei tekkinud. Küsisid küll, et kus peatun, aga kui said vastuse, et sõbranje juures, polnud probleemi. Kõige enam pabistasin emme korjatud piparmündi pärast, mis Eestist salakaubana kaasa sai võetud...emps ütles küll, et kui nuustutavad saavad aru, aga ta ei teadnud, et lennukis pidi ennem täitma ühe lehekese, kus ma oma allkirjaga kinnitan, et ei vii riiki sisse puuvilju, retseptiravimeid, rohkem kui 4-ja kuu omi ja kohalikke herbe...nooo tegelikult oli list pikem, aga kui ma oleks neist kahega vahele jäänud oleksin saanud oma suure koti lahti pakkima ja kõik jälle otsast pihta hakkama. Õnneks onu küsis, et kas umbes koti keskel on mul midagi kaasa võetud, ma vastasin, et komme ja Šoksi...tema küsis veel üle, et ainult neid?! Ja mina loomulikult et JAH...saingi läbi!

Paar minutit hiljem olime juba Austraalia territooriumil, kus väravate tagant tervitas meid  kaua kadunud Eesti õde Marili oma Aussi peiksiga. Nemad elavad kuskil tunni kaugusel Brisist, suurlinnas Mooloolah Valley! :D ok, väike liialdus kuna lihtsalt nimi on naljakas...ise viskavad ka ikka nalja selle koha üle, sest mitte keegi mitte kunagi ei satuks siia, kui ta just siin ei ela või pole kellegil külas. Väike kohake...aga vinge nimi!