Üks nädal-TEHTUD!

Oleme juba olnud rohkem kui ühe nädala Austraalias...tunne on nagu oleks juba kauem. Ostsime vahepeal endale auto, selle Merzedese-odav aga nagu ikka, on mingi AGA asjal juures. Meie AGA oli konditsioneeri puudumine...Sa kindlasti mõtled, et saab ka ilma hakkama, aga kui sa oled küllaltki külma ilmaga ehk 30 kraadi päev otsa teel, siis kuluks ära küll. Ees on veel ajad mil saabuvad 40 soojakraadid. Seega on konditsioneer ikka pigem suureks abiks. Mis seal ikka. Nüüd mõtleme, et äkki maha müüa ja osta pisut kõrgem auto. Järgmine päev läskime Margo, Priidu, Mammu ja Andréga avastama rannamõnusid ja vaateid.  Nimelt oleme pärast auto ostu koos olnud venna Margo ja tema sõbra Priiduga. Nendega käisime läbi mitmed rannad.

Minu esimene kogemus hoovusega Mooloolabas...oli päris kõva teine. Ostsime endale lainelauad ja hullasime vees, iga üks ikka otsis parimat laineharja... Üks hetk näen, kuidas poisid järjest kaugemale jäävad. Üritasin ja üritasin aga ei jaksanud nendeni ujuda, lõpuks sai jaks otsa ja lasin triivima end. Viga. Kuigi olin rannast veidike eemal, oli peaagu ilmvõimatu rannani ujuda. Vesi on ikka liiga võimas ja tugev. Üks hetk Margo tuli mind päästma. Jälle viga, sest et mina hakkasin juba endaga toime tulema, aga teda viis vool muudkui rohkem ja rohkem kivide poole. Isegi vetelpääste oli juba oma surfilauaga vees, et teda päästa. Õnneks siiski proffessionaalde abi vaja ei länud ja kõik pääsesid eluga. Hiljem rannas istudes nägin, kuidas vetelpääste tõigi ühe tüdruku välja-tema hakkas juba avaookeani poole triivima. Mul oli esimest korda hirm...päris tõsine hirm ja rohkem ma sel päeval vette ei läinud.

Reedeni olime Sunshine Coastil, kuid leidsime tööd, me kõik 4, ühte ja samasse farmi?!(sellest pisut hiljem) Olime rõõmsad ja hakkasime sõitma Bundabergi poole. Päeva veetsime Noosa Headsis, mis on teada tuntud kuulsuste lemmikpaik. See on nagu Pärnu, ainult, et suvi kestab peaaegu terve aasta. Hakkasime sõitma Bundabergi poole,

Kuna sõit kestis rohkem kui 3 tundi ja õues on ikka veidi palav ning öösel sõita on õudne, siis peatusime Maryboroughis...oli pime. Aaaa, ma ei mäleta kas ma mainisin seda juba, aga siin on valge 05.42-17.46. Ehk kell 18 on juba pime...elutegevus kestabki sellel perioodil. Aga igatahes, kuna me ei leidnud mõistliku hinnaga kämpat, siis panime telgi püsti kuskil jõe ääres..peas kumamas mõtted krokodest. Kuna Jaanuaris oli olnud meeletu üleujutus (jõed tõusid kuskil 20m), siis suur osa kallast oli ära uhutud...Pimedas tundus asi 100 korda hullem. Magasime juba kell 21...nagu väikesed lapsed :D Hommikul kui asju pakkisime, tuli maaomanik meiega rääkima. UPS, olime eramaal. Õnneks onu oli tore ja rääkis kuidas vesi lihtsalt paari tunniga tõusis meeletult kõrgeks ja et tema maast on umbes 7 meetrit läinud. Hea, et me sellel ajal siin ei olnud. Samas ütles ka, et seal jões pole krokosid...miks me küll varem ei jõudnud :D Oleksin saanud paremini magada....samas oli see öö meeletult külm ja ma värisesin kuni hommikuni. Kui päike hakkas pasitma, oli elu lill ja uni magus-aga pidi üles tõusma.